(A post in Estonia, because I haven’t done one in forever. An English version, not a direct translation, will be posted tomorrow).
Ma soovin, et keegi seletaks mulle miks biskviit peetakse heaks. Mulle biskviit ei meeldi. Olen seda söönud rullina ja tordi põhjana, ja ta alati tundub nii igav. Natuke kuiv ja maitsetu. Tekstuur on ka ebameeldiv– inglise keeles biskviit on “sponge”, ja ongi selline tekstuur. Käsna moodi. Loomulikult võid mingit head täidist panna sisse või peale, aga miks põhi ise ei peaks maitsma hästi?
J on viimasel ajal avastanud kui hea kohupiim on ja nädalavahetusel küsis, kas ma küpsetaksin midagi sellega. “Võiksid rullbiskviiti teha,” te pakkus välja. Olgu. Kuigi mulle ei meeldi, ma tahtsin proovida– järsku mu enda tehtud meeldiks mulle rohkem 
.
Segasin taina valmis. Ma ei olnud kunagi nii palju kartulitärklist kasutanud ühe korraga– 50 g seda ja 50 g jahu. Olin ka üllatanud, et ei olnud midagi tainas, mis annaks maitset (oli ainult 4 muna, sukrut, jahu, tärklist, ja küpsetuspulbrit). Ise otsustasin lisada paar tilka vanilje ekstrakti, ja tagasi mõeldes oleksin pidanud lisama pisut soola ka. Kui ma küpsetan ma alati maitsen tainast, ja tegin seekordki. See oli jõle magus ja maitses nagu suhkruvatt. Bleh.
Põhi oleks vist võinud pisut kauem küpsetada, aga ääred olid juba pruunid.
Pärast 7 minutit ahjus oli ta pealt kuldne ja asusin täidist tegema. Kõik täidise retseptid, mida olin vaadanud, vajasid vahustatud koort, aga meil koort ei olnud ja ma niikuinii ei oleks tahtnud seda lisada (püüdsin teha “tervislikumat” täidist). Segasin kokku maitsestamata kohupiimapastat, lusikatäis tuhksuhkrut, vanilje ekstrakti ja vaarika moosi. Ma ei tahtnud, et ta oleks väga magus, kuna teadsin kui magus põhi on.
Kui põhi oli jahtunud ja täidis peale määritud, oli aeg rullida. Retseptis, mida ma kasutasin, oli märge, et see biskviit ei pragune kui rullida jahtunult. Keegi valetas. Pragunes küll, aga mitte liiga hullult. Läksin rullimisega natuke närvi ka sellepärast, et küpsetuspaber libises üle laua ja ma lihtsalt ei saanud seda paigal hoida ja rullida. Lõpuks J pidi tulema mulle abiks.
Puistasin šokolaadi peale– iga asi on šokolaadiga parem– ja siis oli aeg maista. J’le meeldis. Ja mulle… eh. Minu meelest täidis tuli täitsa ilusti välja, oli nagu vaarika jogurt. Aga isegi värskelt enda tehtud biskviit mulle ei meeldinud. Ikka liiga magus, ja tekstuur, kuigi mitte kuiv, oli ikka ebameeldiv. Mõtlesin, et kui kunagi teen jälle, teeksin õrnalt mõru, näiteks kohvimaitselise täidisega. Või võibolla ma teen edasi ainult kooke, mida mulle maitsevad, mis on mõnusalt tihedad ja ei vaja mingit täidist, et head olla.
On kellelgi mingid rullbiskviiti nipid? Kas on võimalik teha vähem suhkruga? Kas alati tuleks lasta biskviidil rullis jahtuda? Kuidas tuleks rullida? Miks Sulle biskviit üldse meeldib? On selge see, et biskviit ei ole mu lemmik. Võibolla sellepärast, et ta ei ole USAs nii populaarne ja ma ei kasvanud sellega üles. Aga biskviit on siin Eestis populaarne, ja ikka tahaksin aru saada miks!
