Feeds:
Posts
Comments

Archive for the ‘eesti keeles, eesti meeles’ Category

Biskviit

(A post in Estonia, because I haven’t done one in forever. An English version, not a direct translation, will be posted tomorrow).

Ma soovin, et keegi seletaks mulle miks biskviit peetakse heaks. Mulle biskviit ei meeldi. Olen seda söönud rullina ja tordi põhjana, ja ta alati tundub nii igav. Natuke kuiv ja maitsetu. Tekstuur on ka ebameeldiv– inglise keeles biskviit on “sponge”, ja ongi selline tekstuur. Käsna moodi. Loomulikult võid mingit head täidist panna sisse või peale, aga miks põhi ise ei peaks maitsma hästi?

J on viimasel ajal avastanud kui hea kohupiim on ja nädalavahetusel  küsis, kas ma küpsetaksin midagi sellega. “Võiksid rullbiskviiti teha,” te pakkus välja. Olgu. Kuigi mulle ei meeldi, ma tahtsin proovida– järsku mu enda tehtud meeldiks mulle rohkem :-).

Segasin taina valmis. Ma ei olnud kunagi nii palju kartulitärklist kasutanud ühe korraga– 50 g seda ja 50 g jahu. Olin ka üllatanud, et ei olnud midagi tainas, mis annaks maitset (oli ainult 4 muna, sukrut, jahu, tärklist, ja küpsetuspulbrit). Ise otsustasin lisada paar tilka vanilje ekstrakti, ja tagasi mõeldes oleksin pidanud lisama pisut soola ka. Kui ma küpsetan ma alati maitsen tainast, ja tegin seekordki. See oli jõle magus ja maitses nagu suhkruvatt. Bleh.

Põhi oleks vist võinud pisut kauem küpsetada, aga ääred olid juba pruunid.

Pärast 7 minutit ahjus oli ta pealt kuldne ja asusin täidist tegema. Kõik täidise retseptid, mida olin vaadanud, vajasid vahustatud koort, aga meil koort ei olnud ja ma niikuinii ei oleks tahtnud seda lisada (püüdsin teha “tervislikumat” täidist). Segasin kokku maitsestamata kohupiimapastat, lusikatäis tuhksuhkrut, vanilje ekstrakti ja vaarika moosi. Ma ei tahtnud, et ta oleks väga magus, kuna teadsin kui magus põhi on.

Kui põhi oli jahtunud ja täidis peale määritud, oli aeg rullida. Retseptis, mida ma kasutasin, oli märge, et see biskviit ei pragune kui rullida jahtunult. Keegi valetas. Pragunes küll, aga mitte liiga hullult. Läksin rullimisega natuke närvi ka sellepärast, et küpsetuspaber libises üle laua ja ma lihtsalt ei saanud seda paigal hoida ja rullida. Lõpuks J pidi tulema mulle abiks.

Puistasin šokolaadi peale– iga asi on šokolaadiga parem–  ja siis oli aeg maista. J’le meeldis. Ja mulle… eh. Minu meelest täidis tuli täitsa ilusti välja, oli nagu vaarika jogurt. Aga isegi värskelt enda tehtud biskviit mulle ei meeldinud. Ikka liiga magus, ja tekstuur, kuigi mitte kuiv, oli ikka ebameeldiv. Mõtlesin, et kui kunagi teen jälle, teeksin õrnalt mõru, näiteks kohvimaitselise täidisega. Või võibolla ma teen edasi ainult kooke, mida mulle maitsevad, mis on mõnusalt tihedad ja ei vaja mingit täidist, et head olla.

On kellelgi mingid rullbiskviiti nipid? Kas on võimalik teha vähem suhkruga? Kas alati tuleks lasta biskviidil rullis jahtuda? Kuidas tuleks rullida? Miks Sulle biskviit üldse meeldib? On selge see, et biskviit ei ole mu lemmik. Võibolla sellepärast, et ta ei ole USAs nii populaarne ja ma ei kasvanud sellega üles. Aga biskviit on siin Eestis populaarne, ja ikka tahaksin aru saada miks!

Read Full Post »

Täna on Eesti Vabariigi 92. sünnipäev. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa! Elagu Eesti!

Estonian flag on Suur Munamägi, September 2005

Today is the 92nd anniversary of the Republic of Estonia– Estonia’s Independence Day. The title of the post comes from the first line of the Estonian national anthem: My native land, my joy, delight, how far thou art and bright! Long live Estonia!

Read Full Post »

When I named this blog, I was fully intending to incorporate more Estonian into it. How can it be a bilingual blog if I only write in one language? I’ve been updating (kinda-sorta) regularly for about a year now and I have written no posts in Estonian, so I either need to get started or change the name. And now, I present to you kohukesed (for those that can read it, forgive my imperfect Estonian. For those that can’t, an English summary will come tomorrow).

img_4909

Kuigi ma olin Eestis käinud kolm korda enne kui läksin Tartusse õppima 2005. aastal, ma ei mäleta, et oleksin varem tutvunud kohukestega või isegi kohupiimaga. Olin Tartus olnud umbes nädal aega kui üks tuutoritest—Tartu ülikooli õpilased kes aitasid välismaalt õpilastel kohaneda—kutsus mind ja teisi inimesi pikniku tegema Tartu laululaval. Pärast kui me olime ära söönud salateid ja vorste (ja ajanud ära paar mesilast, sest mõned meie grupis hirmsalt kartsid), Ursula (tuutor) ütles, et ta oli toonud mida head magustoiduks. Ta seletas neid enam-vähem niimoodi: „Nad on sellised väikesed asjad tehtud kohupiimast ja kaetud šokolaadiga. Mõnikord pannakse teisi asju sisse ka, nagu moosi või küpsist… siis on ta nagu väike eine!” Mina tegelikult saingi seda kohukest milles on küpsist JA moosi (Jänksi küpsisekohuke), ja kuigi ta oli natuke lössis Ursula kotis istumisest, ta oli nii, nii hea. Perfektne suurus, pehme ja magus, kuidagi tundub tervislik kuigi ta tegelikult et ole (aga ta on piimatoode ja seega sisaldab kaltsiumi, eks ole?). Sellest päevast edasi, ma ostsin endale kohukesi. Ursula oli öelnud meile ka, et parim kohuke on Läti toode Karums. Need on tõesti väga head, täidis on eriti kreemjas ja rikas, on peaaegu nagu väike tükk Ameerika cheesecake’i. Aga vahel ihaldan midagi, mis ei ole nii rikas, ja ostan mingit lihtsamat kohukest. Mu praegune lemmik on Leivakohuke. Ootasin, et oleks imelik, aga see rukkileiva maitse seguneb nii hästi kohupiima täidisega ja on nagu pehme kreemjas küpsis. Ma leian, et selle glasuur on eriti hea šokolaadi maitsega ka.

img_4910

Jänksi küpsisekohuke

Kohuke on üks asi millest ma väga tundsin puudu, kui olin tagasi Ameerikas. Olin neid tutvustanud mu õele ja tema leiutas (kogemata!) kohuke milkshake, mis sisaldas vanilje jogurtit, šokolaadi joogipulbrit, piima ja sünnipäevakoogi maitselist jäätist (sellist asja on Ameerikas olemas küll!).

Ma tunnen nüüd paremini, et olen kirjutanud ühest lemmikust Eesti toidust ja eesti keeles veel pealegi.

Read Full Post »